Unustamatu õppejõud August Eenlaid
(2.05.1905-23.12.1979)

Sündis Kuremaa vallas Luua mõisatöölise perekonnas. Töötas aastatel 1927–31 kooliõpetajana ja 1935–36 Tartu Ülikooli entomoloogiakatsejaama ja 1937–44 rakenduszooloogia instituudi assistendina. Lõpetas TÜ 1939. a rakenduszooloogia erialal. Aastatel 1944–51 oli Tartu Riiklikus Ülikoolis rakenduszooloogia ja entomoloogia kateedri juhataja ning ühtlasi 1950–51 a ka TRÜ põllumajandusteaduskonna dekaan. Alates 1951. a viidi rakenduszooloogia kateeder vastloodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia koosseisu, kus A. Eenlaid juhatas entomoloogia ja aianduse kateedrit aastatel 1951-76. Seejuures oli ta 1951–54 ka EPA kaugõppeosakonna juhataja ja 1954–72 õppeprotektor. Kaitses 1953. a põllumajanduskandidaadi kraadi entomoloogia erialal teemal „Hernemähkurite Laspeyresia dorsana F. ja L. nigricana Stph tähtsusest hernekahjuritena, nende bioloogia, ökoloogia ja võimalusi tõrjes“. A. Eenlaid uuris taimekahjureid ja nende tõrjemeetodeid ning avaldas uurimusi ja artikleid nii kahjurite kui ka keemiliste taimekaitsevahendite kohta.
August Eenlaid suri 23. detsembril 1979. a ja on maetud Tartus Pauluse kalmistule

August Eenlaid Ilmar Mändmetsa mälestustes

1970. a jaanuarikuu viimasel päeval peeti EPA aulas kõnesid ja anti järjekordsele lennule kätte õpetatud agronoomi diplomid. Selle kursuse juhendajaks oli entomoloogia ja aianduse kateeder, mida juhatas dotsent August Eenlaid, keda üliõpilaste keelepruugis kutsuti läbi aegade Putuka Kusti. Hüvastijätul olid Eenlaidi viimased sõnad mulle: „Kui kutsun, tuled tagasi!“ See oli öeldud temale nii omases toonis, millele ei söandatud vastu vaielda.

Ei möödunudki palju aega – 1974. a sügisel asusin tööle entomoloogia- ja aianduse kateedrisse, kuna dotsent Salme Ruubel oli läinud pensionile.
Algus oli üsna keeruline. Kõik praktikumi materjalid tuli ettevalmistada eesti ja vene keeles. Esimese praktikumi ettevalmistamisel võttis August Eenlaid mind sõna otseses mõttes käealuseks, alustades kõige lihtsamatest asjadest nagu mikroskoobi käsitlemine, prepareerimine, lõigete tegemine, praktikumide jaoks elusmaterjali hankimine ja kasvatamine. Kõige selle juures oli ta pedantselt täpne, nõudes seda minult ning tahtis, et nõuaksin sama üliõpilastelt.

Esimene asi, mis selgeks sai oli sõna „zooloogia“ hääldamine. Tudengipõlves olime seda sageli hääldanud „sooloogia“.

August Eenlaid oli alati uuendustele avatud ning kui tegin ettepaneku muuta õppetöö näitlikumaks pildistades selgrootute ja selgroogsete zooloogia õpikute materjali must-valgele positiivfilmile, et praktikumide käigus seda ekraanil näidata, oli kateedrijuhataja kohe nõus. Nii jätkus tegemist mitmel rindel ja mitmeks kuuks. Lisaks õppetööle tuli pildistada, ilmutada ja korraldada eksponeerimine. Tulemused olid selle aja kohta igati head ja õppetöö muutus tudengitele huvitavamaks. Rahul oli ka Eenlaid.

Algas minu jaoks esimene arvestuste ja eksamite vastuvõtmine. A. Eenlaid soovitas tudengite teadmiste kontrolliks koostada küsimustik 3-4 variandis valikvastustega. Olin pisut üllatunud ja lubasin seda ettepanekut kaaluda.

Ühel päeval pärast paari kuu möödumist minu tööleasumisest tegi August Eenlaid ettepaneku minna koos lõunat sööma. Alul sõitsime Tähe tänava hoiukassasse ja sealt raudteejaama restorani. Vaevalt saime vabas lauas istet võtta, kui ettekandja tõi koos menüüga ka pitsi konjakit ja pani selle August Eenlaidi ette. Lõunasöök oli klassikaline: külmad suupisted, supp, praad ja lõpuks kohv konjakiga. Sealtpeale käisime sageli koos selles restoranis lõunatamas. Juba teisel või kolmandal korral tõi ettekandja koos menüüga juba kaks pitsi konjakit. Lõunate eest tasus Eenlaid ja meeldiva teeninduse korral lisas alati arvele korraliku jootraha, kuid ettekandja vähimagi eksimuse korral maksis täpselt kopika pealt. Arve tõmbas ta alati katki ja jättis tuhatoosi.

Ühe lõunasöögi ajal tuli uuesti juttu arvestuste sooritamisest. Olin üsna pikalt hoogu võtnud ja otsustasin ära rääkida, kuidas tudengid olid entomoloogia eksamit teinud. Õppejõuna, kes alati otsis uut, oli Eenlaid välja mõelnud ja ka rakendanud entomoloogia eksami tegemise perfokaartidel. Selleks valmistati ette 5 varianti, igas variandis 100 küsimust ja igale küsimusele viis vastuse võimalust. Kuid tudengid on nupukad. Õiged vastused iga variandi jaoks tehti kindlaks ja jäeti meelde ning pärandati järgnevatele kursustele. Nii sai suur osa märkidest ilma õppimatagi panna õigetesse valikutesse. Vastuste spikerdamiseks olid tudengid välja mõelnud kõikvõimalikke variante. Näiteks õmmeldi kõik viis varianti must-valge triibulise triiksärgi kätiste valgele triibule valge niidiga. Selleks kulus küll kogu eksamiks ettevalmistamise aeg, aga eksam sai tehtud. Seda triiksärki kasutasid mitu tudengit ja sooritasid eksami edukalt. Kõike seda oli küll ebamugav Eenlaidile rääkida, aga jutu lõppedes üllatas ta üsna humoorika arvamusega: „ Midagi pidi ikka külge jääma, ega te muidu tagasi oleks tulnud“. Perfokaardid jäid edaspidi arvestuste sooritamiseks koostamata.

August Eenlaid unistas uue õppe-katseaia rajamisest Eerikale. Raja aeda pidas ta väikeseks ja aegunuks, kuigi see oli varakevadest hilissügiseni tema meelispaik. Kord oli aias range, aiatöötajad teadsid oma kohustusi. Tudengid tegid seal katseid nii aianduse kui entomoloogia alal, ka nemad allusid korrale. Õues oleva majandushoone aiapoolses otsas oli nn akvaarium (rõdutuba), kolmest küljest akendega ümbritsetud ruum, mille keskel laiutas suur ja massiivne kirjutuslaud kateedrijuhatajale. Kui Eenlaid oli kohal, valitses aias vaikus, ainuke julge mees oli laborandi ametit pidav Vladimir Skvortsov, kellel oli alati oma seisukoht ja kes jäi sellele kindlaks ka siis, kui Eenlaid häält tõstis ja kõik teised vaikisid. Skvortsov oli ööliblikate fanaatik. Eenlaid ja Skvortsov konstrueerisid liblikate püüdmiseks Raja aeda automaatse valguspüünise. Tundes väga hästi liblikaid, õpetas Skvortsov noori kolleege neid määrama ja sirutama. Tema mõtles välja ka originaalse prussakate kasvatamise majakese, et jätkuks elusmaterjali tudengite praktikumide tarbeks. Skvortsovil oli entomoloogia-alaseid sidemeid üle Nõukogude Liidu ja ka piiri taga. Tema juures käisid liblikaid määramas ja nõu saamas kõik tollel ajal Eestis tegutsenud entomoloogid.

Eenlaid oli kirglik suitsetaja ja tõmbas paberosse „Belamor kanal“. Suitsetamine oli tema jaoks omaette rituaal. Pakist võeti pabeross ja koputati hülsiga vastu pakki. Seejärel võeti taskust vatitups ja lükati hoolikalt paberossi hülssi ning alles siis läideti pabeross tikust. Kord, veel tudengipõlves, kui sättisime end jälle suitsetama, tema oma „Belamor kanali“ ja mina „Priimat“, tõmbas Eenlaid paberossi läitmiseks tikust tuld, ka minul oli sigaret juba näpuvahel, ning ulatas minu poole põleva tiku. Küünitusin tule poole, aga vahetult enne, kui oleksin saanud sigaretile tule otsa, kustutas Eenlaid tiku ja viskas tuhatoosi, vaadates mulle üsna tõsiselt otsa. Mina ei taibanud midagi. August Eenlaid läitis uue tiku ja kõik kordus nii nagu esimeselgi korral – kustutatud tikk rändas tuhatoosi ja minul jäi sigaret süütamata. Seekord oli pilk veelgi teravam ja ma mõtlesin, mida see kõik peab tähendama? Kolmanda tiku puhul olin ettevaatlikum, kuid tulemus oli ikka sama. Tiku kustutamisel August Eenlaid käratas: „Mändmets, kas Te ikka ei saa aru?“ Jäin hämmeldunult talle otsa vaatama ja siis sain selgituse: „Kui vanem pakub nooremale tikust tuld, tuleb nooremal tema käest võtta põlev tikk ja sellega vanemale tuld pakkuda ning alles seejärel läita oma sigaret“. Nahk läks seljas märjaks ja see on jäänud meelde eluks ajaks.

Aasta pärast minu tööleasumist keelati Eenlaidil suitsetamine. Jätsime mõlemad päevapealt suitsetamise maha, aga raudteejaama restoranis käisime ikka lõunal ja arutasime väga erinevaid teemasid, põhiliselt loodusega seotuid. Korra küsis August Eenlaid, kas mul on jahipüss. Olin pisut imestunud ja ütlesin, et kunagi keskkooli ajal ostsin üheraudse ja käisin salaja jahil, aga isa nõudel müüsin selle maha. Eenlaid arutles edasi, et kuna tema enam metsa jahile ei lähe, siis kingib ta oma jahipüssi, kolme rõngaga Saueri, mulle. See on siiani minu kõige kallim püss.

Sirvin Eenlaidi koostatud juba kolletunud õppevahendeid „Putukate morfoloogia praktikumi juhend“, „Kahjurid põllul ja aias“. Viimane on koostatud programmõppe meetodil. Ta oli edumeelne, otsis pidevalt midagi uut õppetöö mitmekesistamiseks ja õpitu kinnistamiseks. Sellises mõttemaailmas elades ei teadnud ta sageli midagi igapäevaasjadest. Meenub üks pildike Raja aiast, kui poest oli vaja tuua leiba ja Eenlaidil polnud aimugi, mis päts leiba maksab. Dotsent Leida Leivategija, kes oli väga tagasihoidlik inimene, tegi imestunud näo ja küsis: „Seltsimees Eenlaid, kuidas Teie ei tea palju maksab leivapäts?“

Üle pea kammitud hallid juuksed, terav pilk, alati hallis ülikonnas – nii tundus ta tudengitele väga tõsise, nõudliku ja kaugena. Samas tunti teda ka pidudel hoogsa tantsija ning hea huumorisoonega inimesena. August Eenlaid oli range ja korda au sees pidav õppejõud.

August Eenlaid saadeti tema viimasele teekonnale EPA peahoonest Riia mäel 1979. a jõulude ajal, jalutsis kimp punaseid nelke viimaselt tema käe all väljaõppinud õppejõult.

Ilmar Mändmets oli aastatel 1974-77 EPA õppejõud.

Dotsent A. Eenlaid Ruuta Kuusksalu mälestuses

Esmapilgul range ja järsuna tunduv August Eenlaid oli tegelikult kaastundlik ja abivalmis soe inimene. Minu esimene kokkupuude temaga oli 1950/51 a eksamisessiooni ajal. Siis oli veel TRÜ põllumajandusteaduskond ja A. Eenlaid selle dekaan. Füüsikaeksamil prof Langi juures kukkusin läbi, sest enne eksamiküsimustele vastamist tuli lahendada kirjalik ülesanne. Ma ei saanud sellega hakkama ja seetõttu jutt lühike — eksam sooritamata!

Eksamil läbikukkumine oli tol ajal suur õnnetus. Eksami võis küll dekaani loal hiljem sooritada, kuid järgmise aasta stipendiumist jäid ilma. Stipendium oli meie pere (mina, noorem vend ja kolhoosnikust ema) ainuke rahaline sissetulek.
Võtsin julguse kokku ja läksin dekaani jutule. Eenlaid kuulas mind rangel ilmel, küsis, kuidas mu tervis eksami ajal oli ja miks ma eksamit sooritada ei suutnud. Vastasin ausalt, et kõik oli korras, ma lihtsalt ei osanud ülesannet lahendada. Muuseas mainisin, et kui ma stipendiumist ilma jään, pean õpingud katkestama. Eenlaid kuulas mind, vaikis hetke, ei lubanud midagi, ütles vaid: „Tehke kõik eksamid ära, sõitke koju, puhake ja tulge tagasi!“ Nii tegingi. Kui pärast talvevaheaega tagasi olin ja teadete tahvlilt oma nime eksamisessi edukalt läbinute ning stipisaajate nimekirjast leidsin, oli rõõm ja tänumeel piiritu. On siiani! Teisel kursusel dots Eenlaidi eksamil ja ka edaspidi püüdsin alati tasemel olla.

Vabariikliku Taimekaitsejaama loomisel oli dots Eenlaid, siis juba EPA prorektor, peamine nõuandja kaadri valikul, samuti välja- ja täiendõppe korraldamisel.

Ruuta Kuusksalu töötas Vabariikliku Taimekaitsejaama peaagronoomina selle loomisest 1959 kuni 1987, mil siirdus pensionile ja hakkas oma põldu pidama.

Need mälestused saatis meie kodulehe jaoks Ilmar 22.03.2013

Tagasi avalehele